Arendus- ja ärimudel

Agiilne kauboi

Kirjutan oma kogemusest väikses guns-for-hire ettevõttes ühe toote arendusega, mis polnud ainult tarkvara, vaid hõlmas endas kolme suuremat komponenti: riistvara, embedded tarkvara, veebipõhine kasutajaliides, ning mobiiliäpp. Algas see nagu üks projekt ikka: kliendilt võeti esialgsed nõuded toote funktsionaalsusele, füüsilistele parameetritele, hinnale jms, ning  peale täpsemat analüüsi pandi lõpuks koos kliendiga paika (esialgne) täpne skoop ja tegevuskava. Käed löödud - hakati tööle. Iga hommik algas väikese standupiga, kus räägiti läbi kaugel ülesannetega ollakse ja mis päeva jooksul valmis tahetakse saada, ning mis probleemid või bugid välja on ujunud. Kõik tegevused ja probleemid hoiti kirjas Kanban tahvlil, kuhu uusi ülesandeid lisati hommikustel standuppidel, olemasolevaid uuendati jooksvalt. Esialgne eesmärk oli valmis saada töötav prototüüp, milleni sai jõutud üpris kiiresti, kuna see oli kokku pandud erinevatest arendusplaatidest ja -moodulitest. Ehk siis juhtmepundar ja null kaubanduslikku välimust. Kliendile arendustegevusest ülevaate andmiseks ja hetkeolukorra demomiseks toimusid nendega kokkusaamised kord kuus. Ja nagu agiilsetele meetoditele kohane, tehti projektis parandusi vastavalt klientide muutunud nõutele ja uutele soovidele. Siit hakkas pihta ka projekti venimine. Kui tegu oleks olnud ainult tarkvaratootega, oleks agiilse arendusmeetodiga olnud lust ja lillepidu, kuna muudatuste tegemine nõuab sisuliselt ainult koodikirjutamisvaeva. Kuna selle puhul oli tegu riistvaralise tootega, tähendas iga muudatus uut riistvara versiooni ja vähemalt kuuajalist ootamist, et uued trükiplaadid (ja mehhaanika) kohale jõauks, sinna otsa veel tarkvaraarendus ja võimalik vigade parandus. Lõpptulemusena jäi projekt nii kauaks venima, et turule ei jõudnudki. Ehk siis nagu näha, ei pruugi agiilne arendus väga hästi töötada, kui lisaks tarkvarale on tegemist ka riistvaraga. Teiste projektidega ei ole nii halvasti läinud, seega võis siin tegemist olla lihtsalt halva kokkusattumisega, kuid see ei muuda fakti, et riistvara arendus on aeganõudev (ja raske). Oleks riistvara spetsifikatsiooni teinud jäigema ja kallima, kuid juba algul jätnud lisafeatuuride võimaluse, oleks võinud asi kiiremini ja edukamalt minna. Näiteks riistvara pool kosemeetodiga ja tarkvara agiilne. Tagasivaadates tundub üldse, et projekt algas agiilse arendusena, aga suri kauboiarendusena.

Freemium tarkvara kui teenus

Altium on ettevõte, kes teeb CAD tarkvara trükiplaatide joonistamiseks. Mitmetest toodetest toon välja kaks ühte perekonda kuuluvat vennastoodet: CircuitMaker ja CircuitStudio. CircuitMaker on kõigile tasuta kasutamiseks, kaasa arvatud äriettevõtetele kommertstoodete disainimiseks. Suur-suur miinus selle juures on aga see, et oma projektid pead tegema avalikuks (mälu järgi vist kuni kaks sai privaatsena hoida). Ja sellega kaasas käib ka tõik, et lokaalset salvestust pole, vaid kõik salvestatakse nende pilvekeskkonda. Ehk siis professionaalseks kasutamiseks eriti ei sobi. Teine toode, CircuitStudio, parandab need "vead", aga selle eest tuleb jällegi raha välja käia, ja seda iga aasta. Selline ärimudel on loodud tasuta tootega huvi äratamiseks ja familiaarsuse tekitamiseks, et kallutada kasutajat upgradema tasulisele versioonile, kui tekib vajadus võimekama tööriista jaoks. Kuna Altiumi tooteperekonnas on neist kahest üks veel rohkem professionaalidele suunatud toode ja need kõik on sarnase kasutajaliidesega, siis ka see suunab algajamate toodetega tutvust tegema.