Sõimusõjad arvutimängudes

Lugedes Virginia Shea võrgusuhtlemise 10-t käsku, jäi silm eriti pidama 7ndal punktil "Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control)." Puudutab see ka teisi punkte, aga eelkõige kriibib hinge see sõimusõdade koht. Nimelt saab mõnel õhtul nädalas sõprade üle interneti arvutimänge mängitud, väike võistlushetk, kerge lõõgastus ja sotsiaalne suhtlus inimestega, kelle elu mööda eestit laiali on pildunud. Mängud ise on enamasti võistkonnapõhised, seega kui oma sotsiaalringkonnast vajalikku arvu huvilisi ei leia, otsib mäng ise sulle kaaslased. Kuna iga "sportlane" tahab võita ja ega inimesed üldjuhul ennast ei süüdista, on luubi all kõik kaaslased. Kes ei tule õigel ajal appi või ei kuula ega saa aru mis talle räägitakse, kes teeb midagi valesti või mängib halvasti. Lisa juurde võimalikud keelebarjäärid ja kommunikatsiooniprobleemid, mis ühes võitluslikus tiimimängus väga tähtsal kohal on. Tulemuseks on kuhjuvad pinged, mis tihti lõppevad kas ühe-, kahe- või lausa mitmepoolse sõimuna, olenevalt palju on juhuslikke mängijaid tiimi sattunud. Sest oma päriselu sõprade vahel sõimu pole, vaid sõbralik tögamine ja kobisemine, üldjuhul on sõimlemise üheks osapooleks siiski juhukaaslased. See on ka tegelt mõistetav, ega keegi ju ei tea kes sa tegelikult oled ja siis niimoodi anonüümselt ei karda ükski klaviatuurisõdalane midagi halba teiste pihta pilduda. Eks see natuke seletab ka miks me omavahel huumoriga kogu seda asja võtame, või kui vahel toimubki omavael mingisugune verbaalne pasunasse kütmine, siis keegi seda südamesse ei võta.

Huvitav on meenutada, et 10 - 15 aastat tagasi oldi mängudes omavahel palju sõbralikumad, mängudest arenesid välja kommuunid ja sõpruskonnad, suheldi mänguväliselt jne. Tihti polnudki muud võimalust: nimi mille mängus endale võtsid jäi sulle lõpuni; serveris,  kus mängisid, kujunes omaette seltskond välja, mis muutus väga vähe ja seega oli nime taga konkreetne isik. Kuid tänapäeval on see sotsiaalne aspekt suures osas ära kadunud. Vajutad nuppu ja mäng otsib sulle kaaslased, keda sa peale mängu lõppu enam arvatavasti kunagi ei näe.

Sellisele toxic kultuurile aitab kõvasti kaasa ka aina kiiremini arenev e-sportlus ja noorte püüd streamerina omale elukutse/sissetulek saada. Kui su mõttelaad on selline "pean võitma muidu ei saa must midagi", siis on lihtne lasta negatiivsetel emotsioonidel võimust võtta. Ega ilmaasjata ei öelda  et positiivne suhtumine on pool võitu.